kämil

[kämi:l]

  1. Ýetişen, bişişen, gowy.

    • Elbet-de, bu hekaýalara heniz juda kämil eser diýmek bolmaz. («Sowet edebiýaty» žurnaly)

  2. Doly, gutarnykly, berk.

    • Kämil suratda abzallaşdyrylan berkitmedi. (B. Gurbanow, Duşuşyk)


Duş gelýän formalary
  • kämildi
  • kämildigi
  • kämildigini
  • kämildir
  • kämile
  • kämili
  • kämilim
  • kämillere
  • kämilleri
  • kämillerini
  • kämilleriniň
  • kämillige
  • kämilligi
  • kämilligim
  • kämilliginde
  • kämilliginden
  • kämilligine
  • kämilligini
  • kämilliginiň
  • kämilligiň
  • kämillik
  • kämillikde
  • kämillikden
  • kämillikdir
  • kämilliligi
  • kämilliligine
  • kämilsizligi